top of page
Writer's pictureLiz Busby

“Läheme Rändama” ja “Lutsiferi Monoloog,” Aivar Lembit

“Läheme Rändama”

Aivar Lembit

läheme rändama oleme puhtad voolav vesi ei saa jääda saastunuks sinisesse kannu settivad haavatud tunded mürk meie toidulaual laseme jalga enne kui täitub laseme jalga igavast igapäevast oleme tõelised oleme vabad sepad iseenda saatusele oleme tugevad oleme üksi iseenda juures seespool piiri hingetreppide vahele surutud teerajal imelisel avastusretkel igavesse igapäeva õhtumaa öös riimidest räsitud kuningriiki

“Lutsiferi Monoloog”

Aivar Lembit

hommikul pakkis rõõm oma koti tõmbas jalga luitunud teksad moodsad ja kärisenud naeris ja lehvitas tuli kurbus vaatas mind etteheitvalt poetas paar pisarat suu ümber hobuserauda meenutav võre vastu ööd kuulsin kedagi ukse kallal kobistamas ei olnud vargad oli rõõm kes oma maailmarännakult tagasi saabus suurte silmadega tunnistas teda kurbus lukustasin uksed olime kolmekesti söötsin neid oma pahelise hinge soppidest leitud teradega tilgutasin nende südametesse kadeduse idusid rõõm pani kurbuse laulu sisse kurbus pani rõõmu pildi peale mind ei puudutanud keegi olin ju ainult hing hõljuma pandud järelevaataja koputaja pealekaebaja süüdistaja kohtus ettekandja isa ees iga eksimuse kirjutasin üles vabastasin nad nende inglihingedest valgetest ja vooruslikest kehadest õpetasin neile maailma tarkusi töökat kuulekust kuulekat töökust nemad kiitsid mind muutusime kõik üha sarnasemaks rõõmust sai kurbus ja kurbusest sai rõõm elu muutus ilusaks kord oli nüüd õnn ja seda oli kõikjal kord majas kord saunas oma jõgi ja oma mägi mida veel tahta ikka üles ja alla elu nagu ameerika mägedes

0 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page